Nagu iga tavaline töö-inimene, ootan ka mina alati reedet. Mitte, et mu töö oleks igav või vastumeelne- ei, ma lihtsalt olen väsinud. Nagu iga tavaline töö-inimene ilmselt 😃
See on naljakas, kuidas inimesed ongi nonstop väsinud. Ja stressis. Ja väsinud.
Stressis olemine on tänapäeval nagu uus normaalsus.
Mul üks lugu ka selle sõnaga seoses kohe varnast võtta. Mul oli siin juuni alguses selline juhus, et hommikul ärgates süda kohutavalt puperdas. Mõtlesin siis tüüpilise eestlasena, et küll üle läheb ja sättisin end rõõmsalt tööle ja last lasteaeda viima. Ainult, et ei läinud üle. Päris halb hakkas autoroolis ja 1,5 km kodust tahtis pilt oma 3 korda taskusse minna. Ja isegi siis (!) ei mõelnud ma enda peale, et helistaks näiteks kiirabisse või nii...Ei! ma hirmuga mõtlesin vaid, et mu kallis laps kõrval saab ka südari, kui ma seal autoroolis pildi tasku panen ja ta ei oska midagi peale hakata siis ja issversussver, mis trauma ta sellest saada võib. Oma targa peaga helistasin hoopis oma elukaaslasele ja ütlesin, et õu- mul on üpris halb olla ja jään nüüd tee äärde seisma. Mille peale tema ähvardas kohe kiirabi kutsuda. Mille peale mina omakorda ikka tüüpilise eestlase kohaselt sellele vastu hakkasin vaidlema- et neil läheb nii kaua aega, et minuni jõuda jne jne...tagantjärele ma mõtlen, et valus loll olin ikka. Mis vahet sel on, kaua neil läheb. Mu lapsel (või lastel üldse) pole surnud emast enivei kasu ja trauma oleks miljonikordselt suurem, kui kiirabi ei olekski tulnud. Õnneks suutis mu elukaaslane sel hetkel ikka targem olla ja kutsus mulle ikka kiirabi (ilmselt ta mingi 1/16 osa Poola verd lõi tüüpilise eestlase stoilisusele sisse).
Kiirabi tuli ja ma ikka vaikselt suutsin end koju ka selleks ajaks autoga veeretada ja hopsti- süda oli otsustanud öösel une pealt rütmist välja minna. Pusisid mis nad pusisid, sinna hulka kuulus ka see, et mu naabrimees (kes oli kiirabiauto juht) nägi mu tissid ka siis juba ära, kuna nii ma seal voodis olin. Püksid jalas, tiss paljas, aparaadid küljes- aga lõppkokkuvõtteks nad mu südant rütmi ei saanud ja nii mind Tartusse emosse sõidutatigi. Ei ütleks, et seal taga eriti mugav oleks sõita- eriti kui sa oled üle 180 cm pikk ja keskmisest suurem 😂
Mitte, et mu selle jutu põhipoint oleks kogu selles päeva sündmustes- ma räägin ikka terve loo ära, sest see oli lihtsalt nii meeldejääv.
Kuna mu elukaaslane on väga uudishimulik meesterahvas ja kiirabiõde (meesõde) oli selline, kellele meeldis väga ilmselt ka oma teadmisi näidata, siis minu elukaaslane (nimetame teda edaspidi T) muudkui küsis ja kiirabionu muudkui vastas. Kui ma juba ilusti kiirabiautos oli pikali ja kinni sätitud, siis mu kallis T ikka veel päris seal auto ees siis nende nuppude ja asjade kohta. Suva, et naine taga ootab haiglasse sõitu, vaja ikka targaks enne saada ju 😄 Isegi sireeni panid korra tööle. Poisikesed, ma ütlen. Igatahes lõpuks tulin ka mina meelde ja nii see haiglasse sõit hakkaski. Päev otsa vedelesin seal emos, sain igasuguseid rohtusid ja vot- minu süda seal rütmi tagasi ei läinud. Otsustati mind koju lasta ja järgmine hommik pidin kontrolli minema ja siis vaadatakse edasi, mis teha. Õnneks mu südameke andis mulle lõivu ja otsustas öösel ise tagasi rütmi ennast sättida.
Aga miks ma selle stressiteemasse sellega sõitsin- kui kuum kiirabionu minult küsis, kas ma oskan öelda, millest mul see võis tekkida, siis ma ütlesin, et ilmselt stressist. Mille peale kiirabionu ütles, et kellel tänapäeval seda pole? Mis ju iseenesest ongi õige. Inimesed suudavad ikka absoluutselt kõige pärast end stressi vedada. Nagu kõige pärast! Minul oli pingelisem aeg tõesti- kuid tagantjärgi mõistan, et paljud asjad elan ma ise enda jaoks raskemaks. Pole tegelikult üldse vaja. Aga näed, ikka läheb nii, nagu alati...võiks ju arvata, et minu vanuses oled juba elukogenum ja targem, aga võta näpust. Vahest tundub, et 20 aastaselt oligi lihtsam, kuna nii poogen oli asjadest ja palju asju ei teadnudki. Säh sulle seda, et elutarkus aitab...jajah...südarit saada või midagi 😄
Nali naljaks, eks igaüks talubki stressi erinevalt ja eks see väljendub ka erinevalt.
Aga nüüd ma lähen ja hakkan õhtut ootma, sest et on reede ja ma saan üle miljonitriljoni aasta olla üksi kodus! Üksiiiiiii! 😎
PS. Peale seda eelmainitud juhtumis õpetasin oma lapsele selgeks, kuhu helistada ja mida öelda, kui selline olukord peaks korduma või keegi peakski pildi tasku viskama.
Kommentaarid
Postita kommentaar